Kui ma õpetan õpilast üks-ühele, siis kõigepealt selgitan välja, kus on see koht, kust hakkab sisse tulema "lünk". Ning tegutseme alati korraga kahe asjaga. Esiteks sellega, mida on tal homme kohe tunnis vaja; teiseks sellega, et saaks ületatud need "augud", mis takistavad otseselt homset tundi.
Reegel on see, et ühe kohtumisega ( tavaliselt see kestab 90 minutit), ei jõua kõigega toime tulla. Ühe noormehega hakkasime tööle kevadel. Kohtume regulaarselt. Nüüd rõõmustas ema ja saatis mulle FB-sse sõnumi, et poiss sai matemaatika tunnistusele 5. Tegelikult ta pole selline kindel viieline. Eks oli õnne, vedamist ka. Aga tugev "4" on ta minu arvates küll. Ning mis peamine, poiss on taastanud usu iseendasse. Tal pole enam lootusetuse tunnet. Ta teab, et kui ta õpib, siis saab ta hakkama.
Suheldes õpilastega olen siiras. Kui midagi ei meeldi, tuleb seda välja näidata ja välja öelda. Kui midagi meeldib, õpilane on tubli, siis sama.
Laspsevanemad on kogu protsessi jooksul õpilase progressiga kursis